Padise on ajalooline paik Harjumaal, muistses Rävala maakonna Vomentaga kihelkonnas, mille omaaegset tähtsust rõhutab keskmisest rauaajast (7.-8. sajandist) pärit linnusekoht, mis rajati jõekääru kõrgele neemikule.

Dünamündest (Daugava jõe suudmeala lähedal) pärit mungad rajasid Padisele oma kabeli 1254. aastal. Peale Dünamünde kloostri sundmüüki Saksa Ordule 1305. aastal asus vennaskond 1310. aastal Padisele. Iseseisva Padise kloostri rajamise alguseks võib pidada 1317. aastat, kuigi ehitusluba saadi Taani kuningas Erik Menvedilt juba 1305. aastal. Oma suurima õitsengu saavutas klooster 1400. aasta paiku, mil lisaks ulatuslikele valdustele Eestimaal oli klooster omandanud ka valdused Lõuna-Soomes praeguse Helsingi ümbruses, Porvoos, Sipos ja Pernajas. Kloostri tegevus lõppes 1558. aasta lõpus, kui ordumeister Gotthard Kettler kloosterkindluse ordu valdusesse võttis ja vennaskonna laiali saatis. Kloostri pärast peeti Liivi sõja ajal(1558-1583.a.) mitmeid tuliseid lahinguid ja sõjategevus tekitas ehitistele ka märgatavaid kahjustusi.

Rootsi riigi omandis oli kindlustus kuni 1622 aastani, mil kuningas Gustav II Adolf annetas suure osa endise Padise kloostri lähematest valdustest Riia toomhärrale Thomas Rammile meesliinis edasi pärandatavana. 1621, kui rootslased piirasid Riia linna, juhatas Thomas Ramm linna kaitset ja alistumisläbirääkimisi Rootsi kuningas Gustav II Adolfiga. Seejärel oli kuningas oma vägedega Riiga sisse marssinud ning Thomas Rammist sai esimene Riia bürgermeister Rootsi võimu all. Kuningas tänas Thomas Rammi tema teenete eest Rootsi krooni ees ja annetas talle Padise-Kloostri mõisa ühes Vasalemma abimõisaga. Ühtlasi soovis kuningas kingitusega kompenseerida kahjusid, mida Thomas Ramm kandis seoses poolakate rüüstamistega tema Riia-lähedastes mõisates Poola-Rootsi sõja ajal. Kingituse tulemusena kolis Rammide suguvõsa Eestimaale.

Uus omanik kohandas kloostri suureks mugavaks eluhooneks. Rammid elasid kloostri ruumes kuni 1766. aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles. Seejärel alustati kõrvaloleva mõisahoone ehitamist. Ehituseks vajaminev materjal saadi kloostri varisevatest osadest. Padise mõisa uus peahoone oli esialgu barokne ühekorruseline kiviehitis. Sellest ajast alates jäid kloostriehitised mõisas majandusruumideks.

1860 aastal ehitati kivist mõisahoone kahekorruseliseks ja fassaadile lisati klaasveranda. 19. sajandist pärinevad ka mitmed muud mõisa kõrvalhooned, mis paiknevad peahoonest ja kloostrist lõuna pool. Rammidele kuulusid samal ajal ka Vihterpalu, Hatu ja Vasalemma mõisad. Vaatamisväärsematest hoonetest Padisel võiks mainida neogooti stiilis aita ning kaasajal veidi ümber ehitatud karjakastelli. Jõe ääres asus vesiveski ja viinavabrik (alates 2001.aasta tulekahju tagajärjel varemetes). Park koos endiste kalatiikidega asub teiselpool Keila – Haapsalu maanteed.

Mõis natsionaliseeriti 1920. aastal ja selles tegutses Padise kool kuni 1982. aastani. Peale kooli üleviimist uude hoonesse tegutses siin Koidula kolhoosi abitootmine. Aastatel 1993 kuni 1998 kuulus härrastemaja Padise vallale.

Aastal 1998 ostsid mõisa peahoone tagasi Olaf Thomas von Ramm ja Clas Marten von Ramm. Rammid tegid korda oma perekonna kunagise peamõisa härrastemaja, taastasid tiibehitisena teenijatemaja (lammutati 1956. aastal) ja korrastasid ümbrust – sissesõiduteid ja maja taga asuvat tiiki ning parki.

Kõrvaloleval von Rammide suguvõsa vapil on kujutatud noolega läbistatud jäära. Vapp on von Rammidele antud Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt 28. augustil 1624.a. Vapp on originaalis näha ka vana hoone peasissekäigu vestibüülis, see on sinna paigutatud ajal, mil hoone esmakordselt ehitati.

Padise Mõis – ajalugu ja tänapäeva hool

Padise Mõis omandas uue peatüki oma ajaloos 3. novembril 2020, mil mõis läks Arno Hirtentreu omandusse. Samal aastal lisati mõisa ajalooliste sümbolite kõrvale perekond Hirtentreu vapikilp – märk järjepidevusest ja austusest Padise mõisa eelkäijate vastu, mille kaudu hoitakse elavana selle paiga vaimu ja väärikust.

Arno Hirtentreu vapikilp kanti Eesti Muinsuskaitse Seltsi Heraldikakolleegiumi vapimatriklisse 19. novembril A.D. 2020, tähistades perekonna pühendumust kultuuripärandi hoidmisele ja mõisakultuuri jätkumisele.

Padise Mõisa tänapäevane lipp sümboliseerib pühendumust inimestele – neile, kes siia tulevad, ja neile, kes siin töötavad.
Iga külaline, kes astub mõisa uksest sisse, on oodatud ja hoitud. Me kohtleme oma külalisi nii, nagu kohtleksime häid sõpru – tähelepanelikult, soojalt ja siira hoolivusega.
Meie jaoks ei ole Padise Mõis lihtsalt paik, vaid kodu, mida jagame nendega, kes hindavad rahu, ilu ja ajalugu.

Arno Hirtentreu